Keeps you beating to a click-track heart.

Ma olen üldiselt üpriski rahumeelne inimene. Täna on aga ajalooline hetk, sest esimest korda elus on mul täiesti ebareaalselt vastupandamatu soov kirjutada äärmiselt ropu sõnavaraga vürtsitatud väga vabas vormis netikommentaar kõige nõmedamale artiklile, mida ma viimase aja jooksul kunagi näinud olen.

Varemmainitud kräpp, khm, vabandust, artikkel räägib sellest, kuidas endise tippajakirjaniku poeg suri arstide hooletuse ja julmuse tõttu. Kirjatükk on ilmunud peaagu kõigis Eesti ajalehtedes, refereeritud täisteksti leiab näiteks http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=353329#1

Igatahes, antud artikkel on esitatud peaaegu nagu uudisena, kuigi tegemist on pigem äärmiselt subjektiivse arvamuslooga, mis on suunatud hägustele moonutatud faktidele ja lugeja emotsioonidel mängimisele. Mis müüb, ma saan aru. Aga kurat, see on odav.

Nii, milles siis probleem? Äkki selles, et artiklist jääb mulje, nagu oleks täiesti terve inimene arstide süül lihtsalt ära surnud. Kui aga natukenegi esitatud faktidele tähelepanu pöörata (ma saan aru, et see on raske, sest need vähesed faktid kaovad "arstid on mõrvarid"-stiilis kaagutamise vahele ära), siis on üpriski ilmne, et surnud pojal oli pahaloomuline melanoom, mis hiljem siirdus ka ajusse ja mille puhul paranemislootust tõesti nagu väga ei ole. Mul on sellest emast äärmiselt kahju, tõesti. Nagu ka pojast. Aga tegelikult on tõenäoline, et poja ema ei suutnud lihtsalt aktsepteerida ei fakti, et tema pojal on ohtlik terviseprobleem ega ka hiljem oma poja surma. See on täiesti mõistetav, ärge saage valesti aru.

Ent ajalehes arste süüdistada, teades, et ameti eripära tõttu ei saa nemad sama ausat vastukommentaari anda, sest sellised asjad on konfidentsiaalsed? Ning tervishoiutöötajad lihtsalt avalikult fekaalidega üle külvata ja neid paranoiliselt mingis saladuslikus "ringkaitses" süüdistada? Vot see on kirjeldamatult mage.

Võib-olla poleks ma siis nii häiritud olnudki, kui asi lihtsalt vaibunud oleks, aga juhtumisi sattusin ma ka antud teema netikommentaare lugema ja pärast 600ndat üllitist teemal "arstid on peded" sai mul kõrini. Pole ime, et kõik noored arstid esimesel võimalusel välismaale põgenevad, sest kahjuks valitseb meil ühiskonnas endiselt mentaliteet, et tervishoiutöötajad on õigusteta teenrid ja teenijad, kes peavad vastu tulema kõikidele patsientide kapriisidele, omakeste ebaratsionaalsetele soovidele, töötama ööpäevas 87 tundi, viima pidevalt läbi konkreetseid teadusega absoluutselt kokkusobimatuid imesid ja omama umbes kaheksat kätt. Loomulikult on meditsiinivaldkonnas vaja empaatiavõimet, aga arst on ka inimene, kurat. Ja teate mis, tegelikult pole Eesti tervishoiusüsteem üldse nii hull, seega lõpetaks äkki vingumise.




Aga see-eest on elu ikka nagu puder ja kapsad. Ja Sneaker Pimps - Loretta Young Silks on täiesti geniaalne.