The third day comes a frost, a killing frost. (W. Shakespeare)

Täna ma ei kirjuta filmidest või mõnest uuest muusikapalast või lauludest või koolist või inimsuhetest või eksistentsialistlikest probleemidest või raamatutest. Võiks, sest palju on juhtunud, aga ei.

Täna ma ei kirjuta üldse millestki.



Peale selle, et üks kõige õilsamaid, vapramaid, intelligentsemaid, siiramaid, kavalamaid, säravamaid, iseloomukamaid, kõikevõitvamaid ja truumaid olendeid, keda ma kunagi olen tundnud, on nüüd kusagil mujal.

Puhka rahus, kallis Max.
Cor cordis.

Keeps you beating to a click-track heart.

Ma olen üldiselt üpriski rahumeelne inimene. Täna on aga ajalooline hetk, sest esimest korda elus on mul täiesti ebareaalselt vastupandamatu soov kirjutada äärmiselt ropu sõnavaraga vürtsitatud väga vabas vormis netikommentaar kõige nõmedamale artiklile, mida ma viimase aja jooksul kunagi näinud olen.

Varemmainitud kräpp, khm, vabandust, artikkel räägib sellest, kuidas endise tippajakirjaniku poeg suri arstide hooletuse ja julmuse tõttu. Kirjatükk on ilmunud peaagu kõigis Eesti ajalehtedes, refereeritud täisteksti leiab näiteks http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=353329#1

Igatahes, antud artikkel on esitatud peaaegu nagu uudisena, kuigi tegemist on pigem äärmiselt subjektiivse arvamuslooga, mis on suunatud hägustele moonutatud faktidele ja lugeja emotsioonidel mängimisele. Mis müüb, ma saan aru. Aga kurat, see on odav.

Nii, milles siis probleem? Äkki selles, et artiklist jääb mulje, nagu oleks täiesti terve inimene arstide süül lihtsalt ära surnud. Kui aga natukenegi esitatud faktidele tähelepanu pöörata (ma saan aru, et see on raske, sest need vähesed faktid kaovad "arstid on mõrvarid"-stiilis kaagutamise vahele ära), siis on üpriski ilmne, et surnud pojal oli pahaloomuline melanoom, mis hiljem siirdus ka ajusse ja mille puhul paranemislootust tõesti nagu väga ei ole. Mul on sellest emast äärmiselt kahju, tõesti. Nagu ka pojast. Aga tegelikult on tõenäoline, et poja ema ei suutnud lihtsalt aktsepteerida ei fakti, et tema pojal on ohtlik terviseprobleem ega ka hiljem oma poja surma. See on täiesti mõistetav, ärge saage valesti aru.

Ent ajalehes arste süüdistada, teades, et ameti eripära tõttu ei saa nemad sama ausat vastukommentaari anda, sest sellised asjad on konfidentsiaalsed? Ning tervishoiutöötajad lihtsalt avalikult fekaalidega üle külvata ja neid paranoiliselt mingis saladuslikus "ringkaitses" süüdistada? Vot see on kirjeldamatult mage.

Võib-olla poleks ma siis nii häiritud olnudki, kui asi lihtsalt vaibunud oleks, aga juhtumisi sattusin ma ka antud teema netikommentaare lugema ja pärast 600ndat üllitist teemal "arstid on peded" sai mul kõrini. Pole ime, et kõik noored arstid esimesel võimalusel välismaale põgenevad, sest kahjuks valitseb meil ühiskonnas endiselt mentaliteet, et tervishoiutöötajad on õigusteta teenrid ja teenijad, kes peavad vastu tulema kõikidele patsientide kapriisidele, omakeste ebaratsionaalsetele soovidele, töötama ööpäevas 87 tundi, viima pidevalt läbi konkreetseid teadusega absoluutselt kokkusobimatuid imesid ja omama umbes kaheksat kätt. Loomulikult on meditsiinivaldkonnas vaja empaatiavõimet, aga arst on ka inimene, kurat. Ja teate mis, tegelikult pole Eesti tervishoiusüsteem üldse nii hull, seega lõpetaks äkki vingumise.




Aga see-eest on elu ikka nagu puder ja kapsad. Ja Sneaker Pimps - Loretta Young Silks on täiesti geniaalne.

Saagu tühjus.

Ma olen omandanud debiilse kombe täita oma ööpäev kõige erinevamate tegevustega, millest umbes 60% on tegelikult täiesti kasutu ajaraiskamine.

Kiire on olnud, ja huvitav. Ja tore. Ja masendav ja väsitav. Ja veel viis minutit tagasi oli see postitus märkimisväärselt pikem. Aga tegelikult annab asja suht lihtsalt kokku võtta: eks ta ole.


You ain't seen nothing yet.

Departure plan.

Nädalavahetus oli äärmiselt sisukas. Palju uusi inimesi ja kohti. Peaaegu uskumatu, et kõikjale, kuhu vaja oli, sai jõutud.
Ja palju õnne tagantjärgi kõigile sünnipäevalastele. :)

Kooliga on veits jamasti, sest tuleb välja, et igasuguse õppimisharjumuse absoluutne puudumine on arstiteaduskonnas tsipa vastunäidustatud. Ma tõsiselt ei kujuta ette, mis trikiga ma anatoomia ära teen.

Aga üldiselt on hetkel jube palju mõtlemisainet. Pärast viimast poolt nädalat võib kindlalt öelda, et ma ei tea enam millegi ega kellegi kohta midagi. Sessuhtes, et kui juba asjad metsa keerata, siis ikka sajaprotendiliselt. Mis ei olegi tegelikult üldse nii negatiivne, kui arvata võiks.

Ja tegelikult pole see kõik üldse nii oluline ka. Praegune hetk on oluline ja praegusel hetkel laulab Iggy Pop mulle arvutikõlaritest I Wanna Be Your Dog'i laiviversiooni, mis on tõenäoliselt üks kõige haigem ning ühtlasi ka geniaalsem lugu üldse. Ja veel on aega mõned minutid õppimise alustamist edasi lükata.

Now I'm ready to close my eyes
And now I'm ready to close my mind
And now I'm ready to feel your hand
And lose my heart on the burning sands

Ehk siis elagu Iggy!

And autumn burns brightly.

Kevad on ilus ja värske küll, aga tuleb välja, et sügis on jätkuvalt mu lemmikaastaaeg.
Täpselt selline tuuline, vihmane ja porine. Värviliste lehtede, külma päikese, ilusate toonide ja märja asfaltiga. Paksude ruuduliste sallide, poolsaabaste ja vihmavarjudega. Sooja kakao, metallivärvi taeva ja kampsunitega. Debiilsete valimisreklaamide ja endisest veel hullema telehooajaga. Noh, üldiselt saate ideele pihta.

Ülikool tekitab mõnusa vabaduse ja oma aja peremeheks olemise illusiooni. Mis omakorda tähedab magamata öid, uniseid praktikume ja kõige edasilükkamist, mistõttu on siinkirjutaja (mitte eriti üllatavalt) järjekordselt "avastanud", et paari päeva pärast on anatoomia arvestus, mille materjali ta üpriski vähe teab. Aga õnneks on terve nädalavahetus ees ja seltskondlik olemine ongi ära tüüdanud.
Ja vähemalt tundub ala ise õige.


Imelik, aga iga päevaga hakkab Tartu mulle mingil põhjusel vähem meeldima. Ja ma ei tea miks. Siin on ülilahedad inimesed, kõik käe-jala juures, puhas, ilus... siin on teatud Eesti üheks parimaks loetud kõrghariduse omandamise koht, kus ma saan tasuta õppida täpselt seda, mida ma õppida tahan, aga ikkagi tahaks kuskile ära.


Ja endiselt on selline kummaline rahu. Ma küll ei tea enam suurt midagi, aga asjad on tegelikult korras. :)

Then work harder.

Mu endine klassivend ütles kunagi midagi umbes sellises stiilis, et kui tal on eriliselt halb päev, siis ta mõtleb hoopis, et jess, järelikult järgmine päev on eriliselt hea. Ja see tundub loogiline. Sest asjad tahavadki mõnikord tasakaalus olla.
Järelikult, kui on järjest palju halbu päevi, tähendab see lihtsalt seda, et pärast seda on veel rohkem häid päevi.


Ja arvestades sellega, kui hästi ma olen ennast need esimesed kaks tundi ja kaks minutit tundnud, mil tänane päev kestnud on, ütleks ma, et nüüd edaspidi tuleb palju häid päevi. Siiralt.


Ja ma isegi ei tea, miks mul hetkel nii kerge ja vaba ja hea tunne on. Või miks ma nii palju "ja" kirjutan. :)

Tsiteerides "klassikute" lauluvärsse:

It's a new dawn
It's a new day
It's a new life
For me
*madala bassihäälega venitades* And I'm feeling good


Tänks. Kõigile. :)

When the world is burning.

Ma ei ole terve öö minutitki magada suutnud ja nüüd hakkab kaheksast viieni kool. Milleks ma õppida ka ei suutnud. Ja mida ma üle ei ela, sest selline väsimus on. Ja viimase kolme ja poole päeva jooksul olen ma sundinud ennast kokku kolm väikest pannkooki, ühe väikse jogurti ja tüki kanafileed sööma, sest miski ei lähe lihtsalt alla enam. Lisaks on selline tunne, et ma köhin varsti oma kopsud välja.




Ja umbes täpselt selline tunne on, nagu ma ei oleks enam kunagi õnnelik.



Gary Numan - Are Friends Electric?